Dostojevski romaan „Märkmeid allmaailmast“ esitab nimetu, vihkava endise Peterburi ametniku segaerdavaid ülestunnistusi. Teos jaguneb kaheks osaks: esimeses osas lükkab jutustaja ümber utoopilised ideaalid ja pimesi uskumist mõistusesse, teises osas jutustab ta episoode oma võõrandunud elust. Kuulajad haaravad kinni sellest revolutsioonilisest eksistentsiaalsest teosest, mis oli üks esimesi, mis uuris inimpsüühika irratsionaalseid sügavusi. Dostojevski tume huumor, psühholoogiline sügavus ning kaasaegse modernsuse kritika teevad selle 1864. aasta novelli hädavajalikuks lugemiseks filosoofilise ilukirjanduse austajatele.